MEIST

LAULU– JA PILLIÕPETAJA
MARIKA MOKS

Lõpetasin 1987 aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogina.
Olen õpetanud lapsi nii üldharidus- ja huvikoolis kui ka lasteaias ning juhendanud eakaid sotsiaalkeskuses ning täiskasvanuid ansamblis Tagarida.
Kakskümmend aastat olin õpetaja Nõmme noortemajas. Edasi on jätkunud töö Nõmme folgiringis, mis kolmandat aastat kannab Nõmme Pärimuskooli nime.
Oma töötee alguses olin seotud peamiselt laulmise ja koorilauluga. Sealt edasi, tutvudes Orff-pedagoogikaga, mõistsin pillimängu, liikumise ja improvisatsiooni olulisust muusika õppimisel.
Oma igapäevases töös kogesin korduvalt, kuidas muusika võlujõud muudab, avab ja aitab inimesi. Seepärast täiendasin end muusikateraapia alal ja sain kinnitust teadmisele, kui oluline on ise muusikat teha.
Minu viimased enesetäiendamised on seotud pärimusmuusika ning rahvamuusikainstrumentide õppimisega: olen õppinud nii 7- kui ka 10-keelset väikekannelt, rahvakannelt, karmoškat, ukulelet, hiiu kannelt, rahvapärast viiulit. Iga pill avab muusikat uue nurga alt ja rõõmuga jagan ma oma kogemusi.
Pillimänguga alustada pole kunagi liiga vara ega hilja, sest muusika on meie põhiseaduslik õigus.

VIIULIÕPETAJA KAARI KLESMENT

Õppisin Eesti Muusikaakadeemias viiuli erialal 1991-1996. Aastast 1995 olen töötanud Tallinna Muusikakeskkooli juures asuvas Mudilaste Muusikastuudios viiuliõpetajana. Viimased 7 aastat lisaks ka Nõmme noortemajas ja alates 2013 Saku muusikakoolis.

Olen täiendanud end Indrek Kalda juures improvisatsiooni ja rahvamuusika vallas.

  1. aastast mängin ka Eesti Õpetajate Sümfooniaorkestris.

Mulle meeldib kulgeda paralleelselt nii rahvamuusikas kui klassikalises muusikas. Esimese mõju ilmneb minu jaoks just samade lugude kordamisel- neis on mingi vägi sees. Ja suhteliselt ruttu on võimalik ISE muusikat teha, mis on eriti lastega tegeledes oluline. Klassikalises muusikas on viiulimängu tehnilisi nüansse palju enam, nende avastamine ja neisse süvenemine võtab rohkem aega.

Nii nagu vihmatilk uuristab aastatega kivisse augu, nii jätab ka pillimänguga tegelemine meisse oma jälje. Püsivust ja süvenemist ühe asjaga tegelemisel pean ka oluliseks väärtuseks inimese arengus.